Rahvuslik aines võib heliteoses avalduda eri viisil. Rahvaviisi tsitaadi puhul kõlab teoses äratuntavalt olemasolev rahvaviis. Töötluses kasutab helilooja rahvaviisi, kuid kujundab selle harmooniat, faktuuri, vormi või koosseisu. Rahvuslik üldlaad võib tekkida ka ilma konkreetset rahvaviisi tsiteerimata – näiteks rütmi, meloodiakujundite, kõlavärvi või muusikalise karakteri kaudu.
Mart Saar ja Cyrillus Kreek kogusid rahvaviise ning kasutasid pärimusainest oma loomingus, kuid erineval viisil. Saar ühendas rahvaviisilise ainese isikupärase harmoonia ja tundliku tekstikäsitlusega, eriti koorimuusikas. Kreek kasutas ja seadis rahvaviise ning vaimulikke rahvakoraale; tema töötlustes võib algne viis saada uue faktuuri, harmoonia ja vormilise ülesehituse.
Heino Elleri puhul ei ole rahvuslikkus seotud tingimata otsese rahvaviisitsitaadiga. Tema instrumentaalmuusikas võivad rahvusromantiline kujund ja loodusega seotud meeleolud ühineda peene orkestrivärvi ning modernsema harmooniaga. Elleri pedagoogiline tegevus Tartus kujundas heliloojate ringi, mida tuntakse Tartu koolkonnana.
Eduard Tubina loomingus kohtuvad jõuline rütm, sümfooniline arendus ja rahvuslik aines. Ta kirjutas muu hulgas sümfooniaid ja balleti „Kratt“. Tubin põgenes 1944. aastal Rootsi. Pagulus muutis tema töö- ja vastuvõtukeskkonda, kuid loominguline tegevus jätkus.
Muusikat analüüsides küsi seega kahte eri asja: mida sa teoses kuuled – näiteks viisi, rütmi, faktuuri, tämbrit ja vormilist arendust – ning millises ajaloolises keskkonnas teos sündis ja seda hiljem tõlgendati. Heliteose kõla, helilooja elukeskkond ja teose hilisem rahvuslik tähendus võivad olla omavahel seotud, kuid need ei ole sama asi.