11. 20. sajandi I poole muusikastiilid

Õpieesmärk

Pärast tundi oskad:

kirjeldada hilisromantismi, impressionismi, ekspressionismi ja neoklassitsismi põhitunnuseid ning selgitada modernismi kui laiemat katusmõistet;
kasutada kuulamisel harmoonia, tämbri, rütmi, faktuuri ja vormi sõnavara;
selgitada, miks helilooja looming ei kuulu tingimata ühte stiilikasti;
sõnastada stiiliväide ja põhjendada seda kuuldava tõendiga.

Õpi

20. sajandi I poole muusika ei liikunud ühes suunas. Samal ajal kasutati nii 19. sajandist pärinevaid väljendusvõtteid kui ka otsiti täiesti uusi kõlavõimalusi. Stiile tasub seetõttu võrrelda selle järgi, kuidas kõlab harmoonia, rütm, tämber ja faktuur ning kuidas on muusika vormiliselt üles ehitatud.

Hilisromantism

Hilisromantism jätkas romantismi väljenduslaadi. Muusikas võib kuulda avarat meloodiat, kromaatilist harmooniat, tihedat faktuuri ja suurt orkestrikoosseisu. Kromaatiline harmoonia tähendab, et helistikku rikastatakse rohkete põhiskaalast väljapoole jäävate helidega, mistõttu harmoonia võib mõjuda pingelisemalt ja liikuvamalt.

Impressionism

Impressionistlikus muusikas tõusevad sageli esile kõlavärv ja tämber. Helilooja võib kasutada laade, ebatavalisi kooskõlasid ning orkestri eri pillirühmi värviliste kõlakihtidena. Harmoonia ei pea liikuma sama selgelt ühelt pingelt lahendusele nagu varasemas tonaalses muusikas.

Ekspressionism

Ekspressionismis võib muusika väljendada tugevat pinget ja äärmuslikke meeleolusid. Selleks kasutatakse näiteks teravaid kõlasid, suuri kontraste, katkendlikku rütmi või atonaalsust. Atonaalses muusikas ei ole tavapärast üht helistikukeset, mille ümber harmoonia koondub.

Neoklassitsism

Neoklassitsism pöördus varasemate ajastute vormide, selgema faktuuri ja korrastatud ülesehituse poole, kuid kasutas neid 20. sajandi helikeeles. Muusika võib mõjuda rütmiliselt selge ja vormiliselt tasakaalustatuna, kuigi harmoonia ja kõla on varasemast muusikast uuemad.

Modernism

Modernism ei ole siin üks kindlate tunnustega stiil teiste kõrval, vaid laiem katusmõiste 20. sajandi uuenduslikele suundadele ja katsetustele. Modernistlik muusika võis muuta seniseid arusaamu harmooniast, rütmist, vormist, tämbrist või faktuurist. Atonaalsus ei tähenda sama mis modernism: see on üks võimalik modernistlik võte.

Mida kuulamisel jälgida?

Kui võrdled eri stiile, küsi:

harmoonia – kas helistikukese on selgelt tajutav, harmoonia kromaatiline või hoopis atonaalne;
tämber – millised pillid ja kõlavärvid tõusevad esile;
rütm – kas rütm on korrapärane, liikuv, teravalt rõhutatud või katkendlik;
faktuur – kas kõla on hõre või tihe ning kuidas eri hääled ja kihid omavahel suhestuvad;
vorm – kas ülesehitus on selgelt liigendatud või vabam ja katkendlikum.

Stiil ei ole jäik kast

Üks teos või helilooja ei pea vastama ainult ühe stiili tunnustele. Kuulamisel on seepärast parem öelda näiteks „katkendil on impressionistlikke jooni“ kui otsustada ühe tunnuse põhjal, et kogu teos „on impressionistlik“.

Stiiliväide vajab alati kuuldavat tõendit. Näiteks:

Väide: katkendil on impressionistlikke jooni.
Tõend: esile tõusevad orkestri kõlavärvid ja erinevad tämbrikihid.

Vaata või kuula

Kuula kahte 20. sajandi alguse orkestrikatkendit.

Esimeses keskendu eelkõige tämbri ja kõlavärvi kasutamisele, teises rütmilisele ja harmoonilisele pingele. Ära püüa enne kuulamist teose stiili ära arvata.

1. Claude Debussy „La mer“

Kuula teose algusest kuni umbes 1:30.

Kuulamise ajal märgi:

millised pillid ja kõlavärvid tõusevad esile;
kas faktuur mõjub pigem hõreda või tihedana;
kui selgelt tajud helistikukeset;
kuidas orkestri kõla kuulamise jooksul muutub.

Claude Debussy „La mer“

Esitab hr-Sinfonieorchester – Frankfurt Radio Symphony, dirigent Alain Altinoglu. Salvestis pärineb 2023. aasta kontserdilt Alte Oper Frankfurtis

2. Igor Stravinski „Kevadpühitsus“

Kuula osa „Kevadekuulutajad – noorte tüdrukute tantsud“ algusest umbes 90 sekundit. LSO salvestises algab see osa ligikaudu 3:24. Kuulamise ajal märgi: kuidas kasutatakse rõhke ja korduvat rütmi; kas meetrum tundub stabiilne või muutlik; millist pinget tekitavad kooskõlad; kuidas faktuur ja orkestri kõlajõud mõjuvad.

Igor Stravinski „Kevadpühitsus“

Esitab London Symphony Orchestra, dirigent Sir Simon Rattle.

Pärast kuulamist

Kirjuta kummagi katkendi kohta: tähelepanek → muusikaline termin → stiiliväide Näiteks ära kirjuta ainult „see on impressionism“, vaid põhjenda väidet konkreetse kuuldava tunnusega.

Proovi

Põhitegevus 1

Täida nelja stiili võrdlusmaatriks: hilisromantism, impressionism, ekspressionism ja neoklassitsism. Võrdle neid viie tunnuse järgi: harmoonia, rütm, tämber, vorm ja üldmulje. Kirjuta iga lahtri sisse ettevaatlik tunnus, mis ei väida, et see kehtib alati.

Maatriksi järel selgita ühe lausega, miks modernism ei ole siin üks samaväärne stiilirida, vaid laiem katusmõiste.

Põhitegevus 2

Hinda järgmisi stiiliväiteid. Märgi iga väite juurde „toetatud“, „võimalik“ või „liiga üldine“ ning lisa kuuldav tõend või vastuväide.

Kui muusikas tõusevad esile kõlavärv ja tämbrikihid, võib sellel olla impressionistlikke jooni.
Atonaalsus tähendab, et teos on kindlasti ekspressionistlik.
Selgem faktuur ja varasematele vormidele toetumine võivad viidata neoklassitsistlikele joontele.
Suur orkestrikoosseis näitab, et teos on hilisromantiline.

Soovi korral

Loo 20–30-sekundiline miniatuur, mis kasutab üht valitud võtet: tämbrikiht, ebakorrapärane aktsent, atonaalne kolmenoodiline motiiv või neoklassikaline ostinato.

Kontrolli ennast

Milline väide kirjeldab modernismi kõige täpsemalt?

A. Modernism koondab mitmesuguseid 20. sajandi uuenduslikke suundi. B. Modernism on üks kindlate tunnustega stiil teiste stiilide kõrval. C. Modernism tähendab varasemate vormide taastamist uues helikeeles. D. Modernism tähistab ainult ekspressionistlikku 20. sajandi muusikat.

Miks ei ole helilooja loomingut alati täpne paigutada ainult ühte stiilikasti?

A. Olulisimaks liigitusaluseks on teoste ajaline järjestus. B. Stiili määrab peamiselt kasutatud orkestrikoosseisu suurus. C. Tavaliselt kasutavad kõik teosed ühe stiili kindlaid tunnuseid. D. Eri teosed ja võtted võivad seostuda mitme stiili või esteetilise suunaga.

Milline väide võrdleb impressionismi ja ekspressionismi kõige täpsemalt?

A. Varasematele vormidele toetumine on impressionismile omane, tämbrikihid ja laadid aga ekspressionismile. B. Kõlavärv ja laadilisus võivad olla impressionismis esiplaanil, ekspressionismis aga äärmuslik pinge ja katkendlikkus. C. Korrapärane rütm ja selge vorm seostuvad impressionismiga, suur orkester ja kromaatika ekspressionismiga. D. Atonaalsus on impressionismi tüüpiline võte, hajus tonaalsus ja pehmed kõlavärvid aga ekspressionismi tunnused.

Korda

20. sajandi I poole stiilid

Hilisromantismis võivad esile tõusta avar väljendus, kromaatiline harmoonia ja suur orkester. Impressionismis on olulised kõlavärv, laadid ja tämbrikihid. Ekspressionism võib kasutada äärmuslikku pinget, atonaalsust ja katkendlikku väljendust. Neoklassitsism kasutab varasemaid vormi- ja faktuuriideid uues 20. sajandi helikeeles.

Modernism

Modernism on laiem katusmõiste 20. sajandi uuenduslikele suundadele ja katsetustele. Atonaalsus on üks võimalik võte, kuid atonaalsus ja modernism ei tähenda sama asja.

Kuulamisel jälgi

Stiilide võrdlemisel pööra tähelepanu:

• harmooniale – kas helistikukese on selgelt tajutav;
• tämbrile – millised kõlavärvid tõusevad esile;
• rütmile – kas see on korrapärane, teravalt rõhutatud või katkendlik;
• faktuurile – kas kõla on hõre või tihe;
• vormile – kas ülesehitus on selgelt liigendatud või vabam.

Stiiliväide ja tõend

Stiilinimetus ei ole jäik silt. Sama helilooja või teose puhul võivad esineda mitme stiili tunnused. Stiiliväidet põhjenda alati konkreetse kuuldava tunnusega.

Pea meeles

Stiili määramisel ära toetu ainult ühele tunnusele. Küsi, millised harmoonia, tämbri, rütmi, faktuuri või vormi tunnused sinu väidet toetavad.